MIKS
II PENSIONISAMMAS
PÜSTI EI PÜSI

  • Negatiivne tootlus (-0,2%)
  • Kõrged haldustasud
  • Valikuvabaduse puudumine

“VANAD HEAD AJAD”

Kui inimene veel koopas elas, oli “pensionisüsteem” lihtne – kes enam mammuteid küttida ei jaksanud, need jäid tubasele tööle, nooremate suguharuliikmete hoole ja kaitse alla. Arutelusid sel teemal ei toimunud ja polnud vajagi, sest meil on lihtsalt instinkt hoolitseda mitte ainult oma laste, vaid ka vanemate eest.

Selline elukorraldus toimis rahulikult kümneid tuhandeid aastaid, kuni ühiskonda raputas tööstusrevolutsioon ning me olime olime kolinud koobastest linnadesse moodsat elu elama, sageli eemale oma peredest ja suguvõsadest, kellele rasketel aegadel toetuda.

“VANAD HEAD AJAD”
PENSIONIPÄEVA SAABUMINE

PENSIONIPÄEVA SAABUMINE

See on Saksamaa kantsler Otto von Bismarck. Võib öelda, et just tema pani aluse tänapäevasele heaoluriigile, kui ta kehtestas 1889. aasta Saksamaal riikliku vanadus- ja invaliidsuskindlustuse seaduse ehk teiste sõnadega – vanaduspensioni kõigile töötajatele.

Nagu paljude ilusate asjadega, oli ka siin üks konks, tegelikult isegi kaks.

Esiteks, pensionieaks oli kehtestatud 70 aastat, keskmine eluiga tol ajal oli aga… 45 aastat.

Teiseks, iseenesest kena ja humaanse idee taga oli peidus paljude poliitikute üks suuremaid muresid – valijate hääled. Pensioni kui täiesti enneolematu hüve lubamine pidi tagama, et töölisklass ei toetaks sotsialiste.

Bismarcki rajatud vundamendile ladus müürid lord Beveridge, kelle “Beveridge’i raport” aastast 1942 pani aluse heaoluriigile Teise Maailmasõja järgses Suurbritannias. Enam polnud pension ainult töötajatele, vaid kõigile.

Edasi levisid nii idee kui praktika juba üle kogu läänemaailma.

KES MAKSAB?

Pensionist rääkides öeldakse sageli, et “riik maksab”. Nii öeldes unustatakse sageli ära, et riik, see tähendab inimesi. Täpsemalt – maksumaksjaid. Töötavad inimesed maksavad makse ning maksudest makstakse pensionäridele pensione.

Et aga kogu Läänes rahvastik vananeb (s.t maksumaksjaid jääb aina vähemaks), siis laiendas ka Eesti riik oma pensionisüsteemi.

KES MAKSAB?
EESTI PENSIONISAMBAD

EESTI PENSIONISAMBAD

Eesti pensionisüsteem on rajatud kolmele sambale.

I pensionisammas ehk riiklik vanaduspension.
Kui sa käid tööl, siis 33% sinu palgast läheb sotsiaalmaksuks: 13% tervisekindlustuseks, 20% tänastele pensionäridele.

II pensionisammas ehk personaalne kogumispension on kokku 6% sinu palgast.
Lisaks sotsiaalmaksule maksad sa oma palgast veel 2% enda valitud personaalsesse pensionifondi. Sinu sotsiaalmaksust läheb tänastele pensionäridele 20% asemel 16 ning üle jääv 4% suunatakse samuti pensionifondi. Ekslikult arvatakse, et see 4% on riigipoolne kingitus, kuid tegelikult on sinu tulevane riiklik pension arvelt selle võrra väiksem.
Pensionifondi mõte on, et fondihaldur paneb seal oleva raha kasvama – investeerib, eesmärgiga teenida võimalikult kõrget tootlust ning tagada sulle seeläbi korralik pension.

III pensionisammas ehk täiendav kogumispension.
See on vabatahtlik. Saad ise valida, kui suuri sissemakseid pensionifondi teed, ning teatud piirini saad sissemaksetelt ka tulumaksu tagasi.

Paraku on tänaseks selge, et süsteemis on üks suur viga – teine sammas.

II samba peamised puudused

1. Olematu tootlus

Kui II sammas loodi, selgitasid poliitikud, ametnikud ja fondihaldurid meile, et investeerimine on pikaajaline protsess. Kuidas siis läinud on? Keskmiselt on Majaduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) andmetel Eesti II samba pensionifondide viimase 15 aasta tootlus kõigi OECD liikmesriikide seas eelviimasel kohal. Võttes arvesse inflatsiooni, pole see lihtsalt madal ega isegi null, vaid negatiivne, -0,2%. Ainult Läti on meist tagapool. Lühialaline, 2017. aasta tootlus oli -0,1%. Veel madalam oli see Ainult Tšehhil ja Egiptusel.

1. Olematu tootlus
2. Kõrged haldustasud

2. Kõrged haldustasud

Vaatamata sellele, et tootlused on meil ühed madalamad, on fondihaldurite tasud OECD riikide seas 4. kohal.

3. Raha põleb

II samba pensionifondid moodustavad hoiuste järel suurima osa kõigist Eesti inimeste säästudest. Eelmise aasta seisuga oli seal kokku üle 4 miljardi euro. Eelpool kirjeldatud negatiivne tootlus tähendab aga, et see raha mitte lihtsalt ei seisa, vaid kaotab iga päev oma väärtust. Ja raha paned sa sinna igal palgapäeval juurde.

3. Raha põleb
4. Valikuvabaduse puudumine.

4. Valikuvabaduse puudumine.

Kes on kord II sambaga liitunud, ei saa sealt väljuda, olgu tootlused kuitahes viletsad. Alates 1983. aastast sündinutele on II sambaga liitumine pealegi kohustuslik.

Mida me teha saame

1. Lõpetame rahapõletamise

Sinna, kus raha järjepidevalt oma väärtust kaotab, ei ole mõistlik seda juurde panna, ent ainuüksi 2018. aastal suunas riik II samba pensonifondidesse üle 300 miljoni euro (allikas: rahandusministeerium), kokku niisiis juba üle 4 miljardi. Ja see ei ole mingi abstraktne “riigi raha”, vaid sinu raha sinu isikliku I pensionisamba arvelt. Mine internipanka ja vaata, on sul seal tuhandeid? Kümneid tuhandeid? Mõtle, mida selle summaga teha võiks.

1. Lõpetame rahapõletamise
2. Laseme inimesel otsustada!

2. Laseme inimesel otsustada!

Muutes II pensionisambaga liitumise või sellest loobumise vabatahtlikuks, astuksime sammu lapsehoidja-riigist kodanike riigi suunas. Igaüks saaks ise otsustada:

  • kas ta liitub II sambaga või mitte;
  • kui ta on juba liitunud, siis kas hoiab raha pensionifondis edasi või võtab välja, jätkab sissemakseid või ei jätka;
  • kui ta võtab kogutud raha välja, siis kas maksab sellega mõnd laenu tagasi, teeb sissemakse kodu ostuks või kasutab muul kasulikul viisil;
  • kuidas ta hoolitseb oma pensionipõlve eest, investeerides näiteks kinnisvarasse, väärtpaberitesse, ettevõtlusse või kuhugi mujale.

See oleks kasulk nii rahale kui rahvale.